Mihklipäev lõpetas jüripäevaga alanud suvepoolaasta.
Selleks päevaks pidid välistööd olema lõpetatud.
Mihklipäeval tapeti lammas, mille juurde öeldi: “Igal oinal oma mihklipäev”.
Pruuliti õlut, toidulaud oli rikkalik.
Söödi sülti, klimpide ja aedviljaga lihasuppi, keedetud liha ja verikäkke – kõik lambast.
Lõikuspüha ja välistööde lõpu kõrval pühitseti ka suvilistega lepingute lõpetamist.
Käidi kõrtsis ja mihklilaadal.
Usuti, et mihklipäevast on hundil luba loomi murda, ega jäetud loomi ööseks välja.
Kuuvalge ja päikesepaiste mihklipäeval tähendasid, et loomasöödast puudust ei tule.
Pärast mihklipäeva elustus taas küla seltskondlik elu, mis oli jaanipäevajärgsel kibedal tööajal soiku jäänud. Algas pulmapidude kõrghooaeg, mis kestis jaanuari alguseni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar